Kesselaid, mis pidi saama Eesti Sahhaliniks

1922. aastal vajas noor vabariik kohta, kuhu paigutada sunnitöövangid, keda oli aastas umbes kakssada ja kelle arv pidi kahekordistuma. Vanglaameti juht Andres Strandmann märkas Kesselaidu Kuivastus praami oodates ning 1922. aasta septembris valis valitsus Muhust ida pool asuva väikese saare sunnitöökolooniaks: umbes 300 vangile mõeldud hoone, kus vangid murraksid saare paekivi. Saare kalurperekonnad nõudsid suurt hüvitist, kriitikud muretsesid kulude ja põgenemiste pärast ning eelarve kasvas ligi 50 miljoni margani. Uus kohtuminister loobus plaanist 1924. aastal ja vangla rajati hoopis Harku mõisa.