Surnud parun Paasvere Kabelimäel

Kabelimäge, väikest küngast Paasvere lähedal, kuhu mõisnikusoost surnuid maeti, meenutas 1929. aastal Jaan Koulen. Kui ta oli kuue-seitsmeaastane, korjasid tema ja teised külalapsed suvepäeval mäel valget ristikut, kui korraga seisis nende keskel valges riides vana parun, kes oli ammu surnud. Poiss ei julgenud temast mööda joosta, hiilis ettevaatlikult eemale, kergitas mütsi ja ütles „Tere!“, lootes, et parun ehk nii kuri pole, ning selle sõna peale parun kadus, järele jäi vaid sinine suits. Lapsed jooksid kõik mõisa poole.