Üheksa pihlakakeppi surnud äia vastu, Kannuka

Vaivara kihelkonnas Narva-Jõesuu lähedal Kannuka külas elanud Maria Sebar rääkis 1938. aastal kogujale äiast, kes oli minia elu kibedaks teinud. Kui äi lõpuks suri, lootis minia paremaid päevi, kuid varsti tuli äia vaim teda kiusama, kolistas tubades ja lakas ning loopis asju ühest kohast teise, nii et minia kurtis, et ei saa kuidagi elada. Keegi õpetas teda tooma metsast üheksa pihlakakeppi ja panema need tuppa. Ta tegi nii ja äi ei tulnud enam tülitama. Pihlakas oli eesti rahvausus klassikaline kaitse kodukäijate vastu.