Viru-Nigula kalmistu laulvad mungad

1994. aastal rääkis Unukse küla naine Ella Rajari folklorist Mall Hiiemäele oma pojast, kes õppis Tartu ülikoolis ajalugu. Eksamilt koju tulles, selge peaga, möödus poeg pimedas Viru-Nigula surnuaiast. Seal nägi ta nelja või viit mungarõivais inimest, küünlad käes, laulmas võõras keeles, võib-olla alamsaksa keeles. Järgmisel päeval läksid ema ja poeg vaatama. Laul oli kõlanud ühe Taani inseneri haua ümber, kes ei tahtnud lasta end matta mõisnike kalmistule, vaid talupoegade hulka. Rohi ja umbrohi seisid seal paksult puutumata ega olnud ainsatki jälge.