Hõbekell Vigala jões

Vigala kirikul polnud vanasti kella. Neiud andsid oma hõbesõled, noormehed sõrmused, vanad preesid ja meister valas peaaegu puhtast hõbedast kella. Kes selle mahedat häält kuulis, sammus kirikusse kas või tahtmata. Kui tuli sõda, uputas kogudus kella vaenlaste eest kiriku kõrval voolavasse jõkke. Pärast ütles tark, et kella saab välja võtta ainult pühapäeval jutluse ajal. Kuus paari musti härgi vedasid köit läbi jõe ja kell kerkis juba nähtavale. Samal hetkel ütles õpetaja kirikus aamen. Kell langes pahinaga tagasi ega tõusnud enam. Jaaniööl kostvat jõe põhjast vaikset ja mahedat kellahelinat.