Hõbekuuliga lastud kodukäija Tapal

Kaks Tapa mõisa teomeest tülitsesid nii tihti, et karvatutid lendasid, ja üks ähvardas ikka: „Kui ma ära suren, küll ma siis su kägistan!“ Ta suriski ja teine, kartes, ostis püssi ja hõbekuuli, sest tema kodutee viis läbi metsa. Ühel hilisel õhtul tuli lepikust tema poole must kogu ja karjus: „Lase, kui sul julgust on!“ Mees lasi, kuulis vingumist ja leidis vaid riidenartsud, mis ta koju viis ja ahju viskas. Kõva kärgatusega lendas ahi laiali ja tuba läks põlema, kuid kodukäijat ei nähtud enam kunagi.