„Kai ei saa koju!“: hääl Tapa metsas

Üks Tapa kandi eideke, räägib 1894. aastal kirja pandud lugu, kinnitas alati oma kodakondsetele, et kui ta sureb, ärgu viidagu teda surnuaiale mööda teed, muidu hakkab ta kohe kodus käima. Ta palus viia end mööda soid ja rabasid, ümber puude ja põõsaste. Kui eit suri, tehti nii, nagu ta oli õpetanud, viidi teda üle kraavide ja ümber kändude ning maeti siis hauda. Juba esimesel õhtul kostis metsast kaebamist: „Kai ei saa koju! Kai ei saa koju!“ Hommikuni oli kuulda kahinat ja mühinat. Nii läks ka teisel ja kolmandal õhtul, siis jäi kõik jäädavalt vaikseks.