Õisu järv saabub koos oma näkiga

Muiste polnud Õisus järve, räägiti. Ühel päeval tuli põhja poolt kotitaoline must pilv, kõik järvevesi sees. Pilve ees jooksis möirates must härg ja pilve sees lendas vanamees, kes hüüdis: "Järi Õisu! Järi Kariste!" Heinalised kiirustasid heinu kokku panema. Pilvest kukkus esmalt puupäraga nuga, siis igasugused kalad ja viimaks vihma kui oavarrest. Kõik põgenesid, kuid üks noorik jooksis tagasi heinasaole jäetud helmeid võtma ja vesi mattis ta enda alla. Sestsaadik elab Õisu järves näkk, kes nõuab igal aastal ühe hinge. Karistesse tuli järv samamoodi, kuid sinna ei jäänud keegi alla ja seal näkki pole.