Suislepa kalmistu ratast viskav vaim

1948. aastal kirja pandud lugu viib umbes kuuskümmend aastat tagasi, mil igas külas oli kõrts. Salk Vooru mehi joodi Suislepa veskikõrtsis poole ööni ega märganud, et üks seltsiline oli vaikselt kadunud. Kuuvalgel koduteel nägid nad, kuidas Vooru ja Suislepa piiril asuvalt uuelt õigeusu kalmistult tuli välja valge vaim ja hakkas maanteel hundiratast ja kukerpalli viskama. Isegi meieisapalve ei aidanud, kuni vaim ise tagasi läks. Alles hiljem jõudis neile järele kadunud sõber, tuntud vigurimees. Külarahvas tõde ei teadnudki ja „kalmistu vaim“ elas edasi.