Surnud parun heinaküünis, Hageri

Hageri kihelkonnast pärit Mari Õisman rääkis 1936. aastal vanast parunist, kes käis pärast surma tihti kodus. Hundid, kes rahvausus kodukäijaid taga ajavad, ei saanud teda kunagi kätte: kui teda taga aeti, jooksis ta üle soo heinaküüni, millel oli kõrgel katuse all teine suu. Üks julge mees võttis sõnnikuhargi ja läks õhtul sinna valvama. Kodukäija tuli, karjus „Abi, abi!“ ja hunt tal kannul, ning narris kõrgelt küünisuult hunti, pakkudes kord üht, kord teist jalga. Mees torkas ta hargiga läbi ja viskas hundile; järele jäi vaid tükk surilina.