Tartu toomkiriku sissemüüritud võtmekandja

M. J. Eiseni kohalike muistendite kogumik seletab, miks Tartu toomkirik Toomemäel üldse püsima jäi. Igal ööl varisesid müürid kokku, kuni keegi soovitas naisterahva müüri sisse müürida. Kõik naised, keda kutsuti „kiriku võtmete kandjaks“, keeldusid, kuni üks süütu maaneiu nõustus. Preester halastas ta peale ja lubas, et igal uue aasta öösel võib ta müürist välja tulla ja hõljuda Toomemäe kohal, kuldrist hõbeketi otsas käes; kui ta viskab risti mõne teise naise kaela, peab too tema asemele minema. Kui kell lööb ühte, peab ta tagasi pöörduma, ja ta ootab ikka veel. Täna seisab toomkirik varemetes.