Viilopi järve naerev viirastus

1896. aastal Loode-Hiiumaal Kõrgessaares kirja pandud lugu jutustab jahimeestest, kes jäid ööseks Viilopi-nimelise järve äärde. Kesköö paiku ärkas üks neist: järv kohises ja pahises ning raskete sammude müdin tuli üha lähemale. Pimedusest ilmus imelik kogu – inimese näoga, aga keha nagu linalõuend – ja vaatas üle tule mehe poole. Mees tulistas. Ilmutus taganes järve poole, plaksutas käsi ja naeris valjusti. Kaaslased ütlesid, et see oli vanapagan ise, ja keegi neist ei julgenud enam ööseks järve äärde jääda. Paik jääb tänapäeval Kõrgessaare ümbruse metsaste ja järverohkete alade sekka.