Oigav sääreluu Vigala kõrtsitee ääres

Kes endisel ajal õhtuti Vigalas Selja kõrtsi ja mõisa vahet käis, kuulis tee ääres männikus haledat soigumist, pani kirja M. J. Eisen, ja pimedas ei julgenud keegi vaatama minna. Päeval oli seal näha vaid üks sääreluu. Üks julge noormees läks hääle järele ja leidis sääreluu, mis ajas mõlemast otsast vahtu välja; just luu see oigas. Hääl palus tal viia luu liivaaukude taha kalmukünkale, kuhu oli maetud sõja ja katku ajal surnuid, ning matta see teiste luude juurde. Ta tegi nii ja küngast kinni ajades puutus labidas suure raudpoti vastu, mis oli hõberaha täis.