Ghost story
The moaning shin bone on the Vigala inn road
Oigav sääreluu Vigala kõrtsitee ääres
Whoever walked at dusk between the Selja inn and the manor at Vigala heard a pitiful whimpering from the pines by the road, M. J. Eisen recorded and nobody dared look. By day only a shin bone lay there. One brave young man followed the sound and found the bone foaming at both ends; it was the bone that moaned. A voice asked him to carry it to the burial mound behind the sand pits, where people who died in war and plague lay, and bury it with its other bones. He did, and as he filled the grave his spade struck an iron pot full of silver coins.
Open it on the map See the spot on the old maps and as it is today
Eesti keeles
Kes endisel ajal õhtuti Vigalas Selja kõrtsi ja mõisa vahet käis, kuulis tee ääres männikus haledat soigumist, pani kirja M. J. Eisen, ja pimedas ei julgenud keegi vaatama minna. Päeval oli seal näha vaid üks sääreluu. Üks julge noormees läks hääle järele ja leidis sääreluu, mis ajas mõlemast otsast vahtu välja; just luu see oigas. Hääl palus tal viia luu liivaaukude taha kalmukünkale, kuhu oli maetud sõja ja katku ajal surnuid, ning matta see teiste luude juurde. Ta tegi nii ja küngast kinni ajades puutus labidas suure raudpoti vastu, mis oli hõberaha täis.
Source: M. J. Eisen, 'Kohalised Eesti muinasjutud' ('Sääreluu') ↗